Kuidas saab teada, kas nanomaterjal on toksiline?

Teadlased püüavad selgusele jõuda, kas nanomaterjalid jõuavad inimorganismi, jäävad sinna ja kogunevad aja jooksul või kas need erituvad organismist või seeditakse. See on keerukas.

Nanomaterjali kahjulikkuse uurimisel tuleb arvestada paljut, näiteks osakeste suurust ja kuju ning kuidas materjal käitub pärast osakeste purustamist nanosuuruseni. Näiteks võivad teatud nanomaterjalid jõuda organismi sellistesse osadesse, kuhu muud osakesed ei jõua, ning tuleb uurida, mis võivad olla selle tagajärjed.

Nanoosakesed on äärmiselt väikesed ja nende uurimine seega keerukas. Alles hiljaaegu on välja töötatud vahendid, millega saab nanoosakesi tuvastada ja analüüsida.

Mis on riskid?

Mõni nanomaterjal võib kahjustada organismi rakke, muud on osutunud kahjutuks. Nanoosakesed on väga väikesed ja mõni võib sissehingamisel jõuda sügavale kopsu. Seal võivad nanoosakesed tekitada põletiku. Teine risk on, et teatud nanomaterjalid võivad vere kaudu jõuda elunditesse, näiteks maksa, neerudesse, südamesse või põrna, ja tekitada seal haigusi.

Rottidel tehtud uuringutel on selgunud, et teatud nanoosakesed tekitavad tõenäolisemalt põletikku ja vähki kui sama aine suuremad osakesed.

Nanoosakesed võivad inimorganismi sattuda kolmel viisil:

• sissehingamisel,
• söögi või joogiga,
• naha kaudu.

Kas puutume nanomaterjalidega kokku?

Nanomaterjalide riskihindamisel tuleb leida, kas puutume nendega kokku. Nanomaterjale leidub paljudes kohtades, sealhulgas looduses. Neid esineb näiteks vulkaanituhas, tolmus ja meretuules, kuid ka linnakeskkonnas, näiteks diisliheitgaasis.

Töökohtadel ja tarbekaupades kasutatavate paljude nanomaterjalide ohutuse hindamiseks vajame rohkem teavet.

ECHA ja teised ametiasutused tegutsevad selle nimel, et leida, kuidas kohalduvad kemikaaliõigusaktid nanomaterjalidele, et tagada nende ohutu kasutamine.

Nanomaterjalide ja nende kasutusviiside lisateave on allpool.

 LISATEAVE